Danil Tšurilov
Edisofti veebilehe toimetaja

Eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel, kui Tšiili presidendi ametipostile asus Salvador Allende, viidi seal läbi enneolematu eksperiment. Rühm küberneetika spetsialiste ja entusiaste töötas välja teabesüsteemi riigi majanduse tõhusamaks juhtimiseks. Projekti eelarve oli väike ning rühma kasutuses olid vaid mõned arvutid.

Cybersyniks nimetatud projekti juhtis Suurbritanniast pärit küberneetik Stafford Beer. Tema loodud süsteem võimaldas reaalajas tehastest laekuvaid andmeid koguda, erinevaid stsenaariume modelleerida ja juhtida riigi majandust ühest ainsast, futuristliku sisustusega ruumist, kuhu paigaldati suured ekraanid. Võib julgelt väita, et projekt edestas oma aega koguni mitme aastakümne võrra. Nüüd realiseeritakse selliseid ülesandeid elektroonilise andmevahetus (EDI-) tehnoloogia toel. Muidugi ei ole nüüdisaegsed süsteemid mõeldud keskjuhtimiseks, kuid EDI tagab efektiivse ja turureeglitel põhineva tarneahela töö.

Kuidas majanduses küberneetikat kasutama hakati

Küberneetika rakendamisele äris hakkas Stafford Beer mõtlema sõjaväes aega teenides, kus ta huvitus operatsioonide uurimismeetoditest, mida kasutati sõjalise tegevuse kavandamisel. Operatsiooniga seotud keerulistele probleemidele optimaalse lahenduse leidmiseks kasutati matemaatilist ja statistilist modelleerimist ning erinevaid heuristilisi meetodeid. Beer taipas peagi, et neid meetodeid tasub tulevikus äris rakendada – toorme tarnete, kaubakäibe, tootmise ja muude valdkondade planeerimisel.

Küberneetik Stafford Beer

Küberneetik Stafford Beer

Kui Stafford Beer asus tööle metallurgiaettevõttesse United Steel, veenis ta selle juhtkonda operatsioonide uurimisrühma asutama ja asus siis oma ideesid ellu viima. Hiljem kirjutas ta mitmeid raamatuid, rajas oma ettevõtte SIGMA, töötas kirjastusdirektorina ettevõttes International Publishing Corporation ning töötas palju erapooletu konsultandina.

Üks tunnustatumaid Stafford Beeri raamatuid „Ettevõtte ajud“ käsitleb ettevõtte juhtimise tõhustamise võimalusi süstemaatilise integreerimise rakendamise ja vahendite kokkuhoiu tingimustel.

Teadlane väitis, et majandus on keeruline ja pidevalt muutuv süsteem ning tavalised turumajanduse juhtimismeetodid ei arvesta paljusid olulisi tegureid ega võimalda vajalikke korrektsioone teha. Beeri sõnul oleks võimalik kogu riigi majandust juhtida efektiivselt ja läbipaistvalt, kui oleks täpsete ja aktuaalsete andmete kogumise võimalus. Põhiprobleem seisnes selles, et ettevõtete juhid ei tahtnud avaldada oma ärilisi andmeid, mistõttu oli käesolevate ideede realiseerimine võimalik ainult plaanimajanduse tingimustes.

1970. aastal tuli Tšiilis võimule sotsialistlik partei Unidad Popular ja selle liider Salvador Allende.

13. juulil 1971 sai Stafford Beer kirja Tšiili riigiettevõtte CORFO, millele allusid kõik riigistatud ettevõtted, direktorilt. Kirjas teatati, et Tšiili valitsuse liikmed olid tutvunud tema artiklitega ning neid huvitab küberneetiline lahendus. Teda kutsuti Lõuna-Ameerikasse Tšiili majanduse juhtimise tõhustamiseks teabesüsteemi välja töötama.

Sama aasta novembris kohtus Beer president Allendega ja tutvustas talle oma kontseptsiooni ning selle süsteemi realiseerimisvõimalusi. Meedikuharidusega presidendile meeldis pakutav mudel, sest see meenutas talle inimese närvisüsteemi tegevust. Lõpuks otsustati süsteemi loomisega seotud projekti juhtimine Beerile usaldada.

Ilma internetita võrk

Stafford Beer tahtis teada, kuidas süsteem tegelikkuses toimib, mistõttu asuti alguses demoversiooni välja töötama. Küberneetik arvas, et nii on võimalik kõik puudused välja selgitada ja tööde käigus tehakse kõik vajalikud muudatused. Tulevase süsteemi eskiis koostati väga kiiresti – vaid kaheksa päevaga.

Esimesel etapil tuli rajada vajalik infrastruktuur, kuid Tšiilis ei olnud peaaegu üldse arvuteid. Üks esimesi masstoodangusse läinud minimaalse konfiguratsiooniga arvuteid IBM System/360 maksis üle 130 000 dollari, suurema võimsusega arvutid aga maksid 1 kuni 5 miljonit dollarit. Ühe Lõuna-Ameerika riigi jaoks oli see liiga kallis.

Suurarvuti IBM System/360

Suurarvuti IBM System/360

1971. aastal oli Tšiili riiklikul arvutikorporatsioonil neli nõutava tasemega arvutit. Süsteemi ettevalmistustöödeks eraldati üks eelmainitud arvutitest – IBM System/360. Projekti käigus selgus, et andmetöötluseks kulub mitu päeva, kuigi alguses loodeti, et kõik saab reaalajas tehtud. Seejärel otsustati kasutusele võtta teine, väiksema võimsusega arvuti – Burroughs 3500. Mõlemad suurarvutite (ingl mainframe) tüüpi seadmed täitsid keskprotsessori ja andmekogu funktsioone.

Kõigi projektis kajastatud ideede rakendamist takistasid tehnilised probleemid, kuid leidlik programmeerijate töörühm suutis leida sobivaid lahendusi.

Keskuse ja ettevõtete vahelist teabevahetust tagava süsteemi olulisteks osadeks olid algandmete sisestamise terminaalid. Selleks kasutati riigis juba eksisteerivat teleksivõrku. Kaheksakümnendate aastate alguses kasutati kaubanduses seda tehnoloogiat laialdaselt.

Ühest laost leiti eelmise Tšiili valitsuse poolt ostetud 500 teleksiseadet, mis seisid täiesti kasutult. Seadmed jagati ettevõtetele ja tehastele.

Võrgukeskused rajati Santiagos kahte dispetšipunkti, kus hakati kogu riigi majandusteavet koguma. Seal töödeldi andmeid ja koostati aruandeid, mis edastati presidendipaleesse. Kogu Tšiili territooriumit hõlmav uus kommunikatsioonisüsteem pidi iga päev edastama teavet valmistatud toodangu, toorme liikumise, praagitud toodete koguste jms kohta.

Cyberneti teleksivõrk töötas nagu tänapäeva internet, kuid selles ei kasutatud arvuteid. 

Cybersyn-süsteem ja selle osad

Projekti nimetus Cybersyn on tuletatud kahest terminist, mis iseloomustavad projekti olemust – „küberneetika“ ja „sünergia“.

Mitmekomponentne süsteem koosnes Cybernet-võrgust, tarkvarapaketist Cyberstride (majanduslikeks arvutusteks ja planeerimiseks), majandussimulaatorist CHECO ja operatsiooniruumist Opsroom. Hiljem asuti looma viiendat komponenti avalikkuse rahulolu väljaselgitamiseks – tagasisidesüsteemi Cyberfolk.

Tarkvarapakett Cyberstride loodi kõige uuemate tõenäosusteooriate ja matemaatiliste statistiliste meetodite ning algorütmide alusel. Süsteem pidi automaatselt andmeid töötlema, ohuhoiatusi genereerima ning muutusi ette nägema.

Süsteem CHECO, mille lühend tähendab Tšiili majandust (ingl CHilean ECOnomy), pidi riigi majanduslikku olukorda arvväärtustes väljendama. Visuaalselt esitatud andmed näitasid objektiivselt riigi majandusliku olukorra dünaamikat. Projekti rakendamise kestel suutsid CHECO-rühma spetsialistid välja töötada makrotasandi eksperimentaalmudeli ja mõne sektori mikrotasandi mudelid.

Süsteemi keskpunktiks oli operatsiooniruum Opsroom, mille ebatavalisest disainist sai kogu projekti sümbol. Operatsiooniruumi futuristliku stiili lõi kasutajaliideste spetsialist Gui Bonsiepe.

Cybersyn-süsteemi operatsiooniruum Opsroom

Cybersyn-süsteemi operatsiooniruum Opsroom

Kõik ruumi sisustuselemendid olid hoolikalt läbi mõeldud ja kajastasid projekti Cybersyn ideoloogiat. Avarasse kuusnurksesse saali paigaldatud ekraanidel kuvati Tšiili majandusolukorda iseloomustavaid skeeme ja graafikuid. Ruumis ei olnud ühtegi lauda ning selle keskel seisid seitse klaaskiuga armeeritud pöördtugitooli. Juhtimiskeskuses oli paberi kasutamine keelatud. Iga tugitooli vasakule käetoele oli paigaldatud tuhatoos ja topsihoidja. Paremal käetoel oli ekraanidel navigeerimiseks mitu rida nuppe.

Sellest ruumist oli võimalik kogu riigi tööstust juhtida ja tehtud otsuste tulemusi jälgida. Ühel ekaanil modelleeriti Tšiili majandusolukorda erinevate tingimuste alusel. See võimaldas enne oluliste otsuste tegemist hinnakujunduse, tootmisülesannete ja ressursside jaotamisega seotud meetmete tagajärgi prognoosida. Teabe esitamine oli nii lihtne, et juhtimiskeskuse töötajad ei pidanud majandusharidust omama.

Kasutajaliides oli küllaltki mittestandardne, suurem tähelepanu oli pööratud visuaalsele teabele. Stafford Beer arvas, et graafilist travet on kergem mõista kui rohkeid arve, mistõttu esitati kogu riigi tööstusstatistika sadade diagrammide näol. Materjale tuli koostada ja uuendada käsitsi. Selle töö tegid ära neli noort disainerit.

Üks keskuse seintest oli reserveeritud projektile Cyberfolk. Sellel esitati riigi „õnne näitajaid“. Beer konstrueeris seadme, mis võimaldas igal seda seadet omaval riigi kodanikul avaldada teavet oma meeleolu kohta, liigutades selleks spetsiaalset hooba mööda skaalat äärmiselt halvast kuni üliõnneliku meeleoluni.

Oli kavas kõik Algedonmeetriteks (kreekakeelsest sõnast „algos“ – valu ja „hedone“ – rahuldamine) ristitud seadmed ühendada juba kasutatava televisioonilainete võrguga ning kogutud andmed pidid näitama „summaarset rahvuslikku õnnetunnet“. Näitarv pidi aitama hinnata kodanike reageerimist juhtimiskeskuses vastuvõetud otsustele.

Kes haldab teavet, see valitseb maailma

Cybersyn-süsteemil oli neli ülesannete lahendustaset: ettevõtte, tööstusharu, majandussektori ja ülemaailmne. Kui ettenähtud ajavahemikul ei õnnestunud ülesannet madalamal tasemel lahendada, edastati ülesanne automaatselt järgmisele tasemele. Stafford Beeri ja president Salvador Allende meeskond arvas, et juhtimissüsteem peab olema võimalikult vähebürokraatlik ja põhinema tagasisidel.

Ettevõtted saatsid tekkinud probleemide kohta algandmed ja said keskuselt tegevusplaani. Andmeid analüüsis keskarvuti, aga otsuseid tegi inimene.

Automatiseeritud arvutianalüüsi eeliste kasutamiseks tuli tehaste juhtidel ja juhatajatel iga päev põhjalikult oma ettevõtte tegevust analüüsida. Näiteks võis materjalide tarne hilinemine mõjutada kogu tootmisahela kavandatud tulemust. Juhtivtöötajate ülesandeks ei olnud veokite hilinemise põhjuste väljaselgitamine. Konkreetseid põhjuseid (halb ilm, pikett, teetööd jms) teadsid tavatöötajad. Juhtivtöötajate ülesandeks oli tootmisprotsessi kriitiliste momentide väljaselgitamine.

Veel terasetööstuses töötades mõistis Stafford Beer tootmisprotsesside efektiivse juhtimise tähtsust, mistõttu ta kutsus tehasesse erinevaid eksperte (logistika asjatundjaid, geolooge, antropolooge) ja juhatas nad tsehhidesse, et eksperdid aitaksid protsessides „peituvad tõed“ välja selgitada.

Eksperdid määrasid teatud parameetrite väärtused, näiteks kütuse tagavarade kogused, tarnetähtajad või seadmete koormused. Edaspidi aitasid need väärtused tootmisjuhtidel hallata protsesse ja ennetada probleeme.

Cybersyni loojad arvasid, et arvutianalüüs ja -modelleerimine aitavad vältida ebareaalsete eesmärkide püstitamist ja materjalide ebaratsionaalset kasutamist. Selleks loodi modelleerimise osakond. Näiteks külastas töörühm konservivabrikut ja koostas võtmeküsimuste alusel tehnilise analüüsi. Millised tootmisel kasutatavatest materjalidest – plekkpurgid, suhkur või puuviljad on kriitilise tähtsusega, st kas nende varudest olenevalt võib tehas töötada täisvõimsusel? Kas tootmisliinide varustamiseks vajaliku puhastatud puuvilja või plekkpurkide koguste statistilised andmed on olemas? Kas tehasel on seadmed, mis automaatselt edastaksid parameetreid? Küsimustele saadud vastuste alusel koostati plokkskeem, mis kajastas protsessi tarnijatest kuni lõppkasutajateni.

Kui valitsuse plaanikomitee oleks otsustanud ettevõtte tootmisplaani suurendada 200%, oleks modelleerimise osakonnal olnud võimalik öelda, kas selline eesmärk oleks olnud saavutatav.

Cybersyni käikulaskmine kriisiolukorras

Kui 1972. aastal hakati süsteemi käiku laskma, takistasid projekti juurutamist Tšiili sisepoliitilised konfliktid, mille õhutajateks olid omavahel võitlevad välisjõud – lääne- ja sotsialismileeri riigid.

Uut süsteemi lasti käiku ajal, mil toimusid massilised vedajate streigid. Tšiili geograafiline asend on eriline – riik kulgeb kitsa ribana tuhandeid kilomeetreid piki Vaikse ookeani rannikut. Kuna riigis raudteevõrk peaaegu puudus, tuli enamikku koormaid veoautoga vedada. Aga Tšiili veoteenuste töötajate ametiühing ja kaupluste omanikud olid kaupade jaotussüsteemi loomise ja ettevõtete riigistamise vastu. Nad alustasid streiki ja praktiliselt halvasid riigi transpordi- ja kaubandussüsteemi tegevuse.

Pealinna varustamiseks otsustati kasutada riigi varusid. Streikis enam kui 50 000 veokijuhti, vaid 200 veokijuhti toetasid Allende valitsust. Cybersyn aitas luua optimaalse logistikaahela ja korraldada tarneprotsessid.

Teleksite teel saadud teabest selgusid kohad, kus olukord oli kõige raskem ja inimesed vajasid kõige enam abi. Santiago dispetšipunkt töötas ööpäev läbi mitmes vahetuses.

Veokijuhtide teise streigi korral tuli transpordisüsteem Cypersyni abil olukorraga veelgi paremini ja kiiremini toime. Kuid sündmuste arenedes puhkes riigis kodusõda, mis lõppes Allende valitsuse kukutamisega. Eksperiment ei läinud kavakohaselt korda, sest süsteemi ei õnnestunud kogu kavandatud ulatuses käiku lasta.

30. detsembril 1972 külastas president Allende juhtimiskeskust ja avaldas lootust, et Cybersyni saadab edu, ning volitas töörühma süsteemi ametlikuks käikulaskmiseks ette valmistama; tähtajaks oli 1973. aasta veebruar. Selleks ajaks oli pea 70% tootmisettevõtteid juba projektiga liitunud. Cybersyn võimaldas faktilistele arvudele toetudes arvutada Tšiili majandusmudelit mitu aastat ette.

Tšiili president Salvador Allende

Tšiili president Salvador Allende

11. septembril 1973 toimus Augusto Pinocheti juhtimisel Tšiilis sõjaväeline riigipööre. President Salvador Allende hukkus, osa Cybersyni töötajaid arreteeriti, teised jooksid ära. Projekti juhtimiskeskus hävitati, sest uue võimu majanduspoliitika oli teistsugune ega toetanud totaalse reguleerimise ideed.

Stafford Beer elas projekti ebaedu raskelt üle ja hoidus avalikust tegevusest mõnda aega kõrvale. Hiljem nõustas ta Mehhiko, Uruguay ja Venezuela valitsusi, elas tagasitõmbunult Inglismaal ja Kanadas, kus jätkas oma ideede arendamist ja kirjutas raamatuid.

Projekti käesolevat versiooni ei ole kunagi hiljem ellu viidud, kuid see muutus legendiks. Stafford Beer oleks nagu andmeanalüüsi suurtehnoloogiate, äriprotsesside automatiseerimis- ja elektrondokumentide haldussüsteemide teket ette näinud. Paljudest tema revolutsioonilistest kontseptsioonidest on nüüd saanud standardid, mida äris laialdaselt rakendatakse.


Danil Tšurilov, 17. märts 2017

Valige riik
Tagasi üles